LendTeatri etendus

Lavastaja JAAK ALLIK
Kunstnik RIINA VANHANEN
Muusikaline kujundaja KATRIN PÄRN
Lavakujunduse tehniline teostus MARGUS MÖLL
Heli- ja valgusspetsialist MARGUS MÖLL
Etenduse juht AIRE PAJUR

Osades:
Anna – KATRIN PÄRN
Erik – HELGUR ROSENTAL

Erik ja Anna on sõbrad juba alates lasteaiast, ligi 40 aastat, ning paistab, et seda sõprust ei suuda miski väärata.
Kes ei unistaks armastusest, sellest ainsast ja õigest!?
Kas on võimalik siduda sõprust ja armastust abieluks?
Kas sõprus võrdub armastus? Kas hirm üksijäämise ees on piisav põhjus sõprussuhet muuta? Kuidas olla koos?
Romantiline lavastus laseb meil osa saada ühe sõprussuhte keerulisest arengust, mis pöörab senise suhte peapeale – kas see toidab või hävitab aastakümnete pikkust sõprust?

Projekti toetavad Eesti Kultuurkapital, Elva Vald, COOP Elva, Eesti Teatri Agentuur, B Pluss Elva Raamatukauplus, Piletikeskus, Kultuuriaken, Elav Elva, Eesti Harrastusteatrite Liit, Elva Linnaraamatukogu, Taasrahastuskeskus, Tartu Uuskasutuskeskus.

Vanusepiirang: Soovitatav alates 14-ndast eluaastast.
Etendus on kahes vaatuses.

Piletid 25/23€ Piletikeskuses ja tund enne algust kohapeal  

*********************************************************

Margus Mikomägi intervjuu Katrin Pärnaga Maalehes

Danzumees on postitanud Tallinnas Von Glehni Teatris mängitud etendusest “Erik ja Anna” 5. aprillil 2024.a. alljärgneva teksti:

• 5.04 lahkus meie seast Jaan Tooming ning juhtumisi samal ōhtul oli Tallinnas Elvast külas #LendTeater oma uusima lavastusega “Erik ja Anna”.
  Enne etendust tuli publiku ette lavastaja Jaak Allik ning pidas lühikese ja ilusa austust avaldava järelhüüde, tuues välja, et ka tema teatriteel on Tooming olnud oluline, kutsudes publikut üles tegema ka lühikese leinaseisaku. Ehk vōiks “liitis” öelda, et Tooming liitis meid, ōhtu vaatajaid nii palju omamoodi ühtseks, sest saalis valitseb täiesti isemoodi ühismõistmine ning koos-kaasaelamine lavaltoimuvale.

  Lavastaja ütles edasi veel sissejuhatuseks ka näitlejate palvet, et see on mõeldud vaatamiseks kammerlikus Elva väikesaalis, peab toimuma ligidal, aga kuna Von Glehni Teatri tribüün on kōrge lava tōttu kaugemale seatud, siis tuleks meil vaadetes unustada see distants. Tagantjärgi targana vōib öelda, et polnud üldse raske end kärbsena Anna kööktoa seinale manada!

  On lavastajaid, kes tahavad üha uusi ja uusi materjale oma järgmiseks töödeks vőtta ning on lavastajaid, kellele pakub midagi ka tuttavate näidendite uuesti lavale toomine. See annab ajanüanssidega mängimiseks ning ühe asja sees veelgi suuremad detailid jõuda ning need ka vaatajateni tuua. Alliku esmakordse Tim Janson’i näidendi lavaletoomise peegeldust (toona Vene Teatris), vōib lugeda siinse insta mõneaasta tagustest kirjutistest. Ise mäletasin sellest näitlejatöid (paar minu lemmikutest-Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk) ning Rosita Raua kunstnikutööd, mis oli lavastuslikult integreeritud ka tegevust. Erik oli eesti-, aga Anja venekeelne. Lisaks kasutati alapealkirja “Armastuse kunst”, kuid õnneks liiga palju ka meeles polnud lisaks keelefilter ka.

  Seekord on mõlemad tegelased eestlased. Lugu ju pōhimōtteliselt sama, aga veelgi kuidagi just tegelastele ja nendevahelisele suhtele/suhtlemisele kontsentreeritum ning kõik muu ebaolulise(ma)ks taandatud. Ja see ōigustab end, sest me tõesti oleme selle sõprusest armastuseks muudetud suhte kihtide vahele nii imetud, et kui poleks paari pikemat mõttepausi, mil tuleb kustutada nö.ajahüppeks, siis võiks täiesti ununeda, et vaatame teatrit. Ilmselt vaja paus ka riietevahetuseks, ent justkui nende rōhutatud pikkus mōjuks ka nagu lavastusliku vōttena, mida juba pikalt enam eriti ei kasutata, kuigi vōiks… et tõesti registreerida oma peas olnu, fikseerida kuhu on jōutud ning lasta aimata, kuhu edasi…nende tavaliste tuled kustu, muusika peale, tuled pōlema ja stseenivahetus taktika asemel. Tõenäoliselt ma mōtestan üle, ent kuna meeldis ning tōi meelde näiteks 80ndate teatrit, siis tahtsin eraldi välja tuua! Huvitav üldse, kumb neist see perfektsionist on, kas lavastaja või tema seekordne kunstnik Riina Vanhanen? Arvestades, et ilmselt täiesti olematu eelarvega on loodud väga ehe kodu ning see ideaalselt üles seatud isegi külalissaali lavale. Rääkimata mitmetest teistest viidetest, nagu näiteks iga olukorra/päeva/lõigu jaoks uue riietustekasutamisest tegelastel! Oh kuidas see minule meeldis, sest me ju ei käigi nädalate ja kuude kaupa samade riietega kogu aeg. Kui öelda, et tegemist on romantilise komöödiaga, siis kohe automaatselt kangastuvad suhkrused Hollywoodi armu- ja suhteseiklused, mis lõpevad alati hästi – suudluste ja suure armastusega. Teekond selleni käib küll üle naljakate kivide ja kändude, ent kõik toimib meelt lahutava ja vahvate eluliste, aga ka elukaugete vahenditega ideaalselt vormikohaselt. See vorm, et tead juba, kuidas läheb, on väga paljude jaoks ka väärtus ning rahulolupakkuv. “Erik ja Anna” lugu sellisel juhul on pigem põhjamaine…vōi veelgi täpsemalt just nimelt “eesti oma romantiline komöödia”. Ka siin saab naerda, ja palju! On armumise liin ning kohmakad-romantilised pōrkumised, aga ka naginad…me mehed ja naised oleme ikkagi “eri liiki”…aga lõpp ei pruugi olla selline harjumuspärane roosamanna. Tegelikult nii lõpp kui ka mōned loo vahejuhtumid vōiksid vabalt viidata, et autor on need päris elust maha kirjutanud, sest need lihtsalt on sedavōrd elulised! Katrin Pärn ja Helgur Rosenthal mängivad keskealist naist ja meest, kes on lasteaiast saati olnud parimad sõbrad. Naine oleks nagu, kas just otsustanud, ent leppinud üksi elamisega, ja mees vastupidiselt on kōige ehtsam suhtesõltlane, kes kardab üksiolemist nagu katku (aga vastaspoolused näiteks magnetite puhul ju tõmbuvadki). Just parajasti ongi jälle üks suhe Erikul karile jooksnud. Arvatavasti üheks mehe naisi häirivaks teguriks on seejuures olnud ka tema nōnda hea sōprus teise naisega…isegi kui see polegi romantilist laadi… Aga siis välgatab Erikul idee, aga kui ta olekski hoopis Annaga paar? Kuidas selline üldse on võimalik…KAS on vōimalik? Esiti kindlasti väga naljakate kohmakuste kaudu. Sōprus ongi ju teatud vormis armastus…asi see nüüd siis seda vormi muuta pole kui “armastus” ise juba kohal on?! Mnjaa. Pagasid on meil kőigil, aga kas need ka kōik ühe katuse alla ära mahuvad? Ja siis see lõpp… kuigi ju ootad teistsugust, siis ometi just NII on see kōige elulisem ja ehedam, nagu siin loos. Ei teagi, et kas see on alles teatud eas või lihtsalt elutarkuses, et armastuses ja armumisel lisaks ainult südame häälele, hakkab inimene ka mõistuse häält kuulama? Romantikud, nagu mina kindlasti sellise väitega ei nõustu, vaid ikkagi arvavad, et kōik juhindub sellest kuI SUUR see armastus lōppude lōpuks on. Sest ilmatusuur armastus on ju ka nōnda vali, et mõistust pole lihtsalt kosta isegi piiksatustena.
  Katrin ja Helgur mängivad ka igati psühholoogilises vōtmes ning nende lavakeemia viitaks nagu sellele, et tegemist on ka elus heade sõpradega, muidu nii lihtsalt poleks võimalik. Teise alla ja ette ja sümbioosis ja omavahel elektrit lavaliseks sära(ka)ks muutes. Katrin, kui ta naerab, siis kogu tema keha ja olemus naerab ja täidab sellega ka lava ja kui ta oma tegelase pahatujulisust annab, no siis hoia alt (ka turvaliselt publikus istudes)! Ja Anna saab temalt selle kõik. Vahvad väiksed detailid, mida muidu nagu ei märkakski kuibiga ei vaataks, näiteks kui ta ütles korra vōi kaks tajutavast loomulikkusest rohkem sōna “kurat”…aga naine kui meesterahvas ja tahab olla temaga samal lainepikkusel, siis täitsa kujutab ette, et nii võikski olla. , isegi loomuldasa. Teisalt Helgur, kes viimasel ajal küll ekraanil on saanud igasuguseid ägedaid tegelasi luua, ent teatris kuidagi väiksemates rollides (Tartu Linnateatri “Oh jumal” vast erandiks, ent minul see nägemata), saab siin seda kammerlikku lava oma Eriku tegelaskujuga, Katrini Annaga maid jagades, aimatava mõnu ning psühholoogiliselt Katriniga sama täpselt- ühe inimese olemust terviklikuks maalida. Tegelikult on ju selliseid suhtelood ning sugupoolte “sōjad ja armastused” ammendamatud teemana. Alati kõnekad ning ilmselt ka alati teretulnud need võimalused, mil saab turvaliselt kōrvaltvaatajana teiste eludelt õppetunde ammutada. Minul oli kohe alguses kuni näitlejate kummardamiseni nii hea olla seda kõike la vaadates. Suurema osa ajast muie näol, mis tunnista ka korralikuks naeruks muutus. jälle mingi armastuse-asi pani heldima ja mõtlema, et tahaks ikka oma naisele ka palju parem mees olla kui praegu. Üks meeldejäävamaid stseene näiteks see, kui Anna vōtab terve tordi ja lusika ning hakkab seda sööma…nagu mõned naised oma tortide ja pakkidega. Üksi jäädes .

• Senise teatriaasta üks nunnumaid komöödiaid, üdini armas, eluline, hästi mängitud, klassikalises vormis lavastutud ja igati soovitav väärt teater! 

22. aprillil 2024 on Danzumees postitanud järgneva teksti:

Pühapäevaõhtuse etendusega sai kokku nähtud neljas 10 tänavust uuslavastust.

Mis ja kes neist viimatisest kümnest parimatena eraldusid? Võrreldes eelmise 10 kasina “heade” saagiga, oli seekord otse vastupidi. Nii paljud rohkemad vääriks esiletõstmist kui need siinsed tipud! Eriti hea meel on, et paari viimati kogetud Draamateatri pettumuse järel tuli üks senise teatriaasta siiani parimaid/sügavamaid elamusi jälle sealt majast. Ka siiani 2024.a parim laste-/perelavastus ilmutas end nende 10 seas – Tallinna Botaanikaaias – “Piip ja Tuut ajavad võrseid”!

Siin siis väike vahekokkuvõte selle neljanda 10 seast parimate kohta (tähestikulises järjekorras):

SUURIM TEATRIELAMUS

Erakõnelused – Eesti Draamateater

Erik ja Anna – LendTeater

Giselle – Rahvusooper Estonia

Rocco ja tema vennad – Endla Teater

(+”Süsteem” ja “Süüde” ka senise teatriaasta 15 suurima teatrielamuse sekka!)

PARIM NAISPEAOSA

Haide Männamäe – Piip ja Tuut ajavad võrseid (Piip ja Tuut Teater)

Katrin Pärn – Erik ja Anna (LendTeater)

Riina Maidre – Erakõnelused (Eesti Draamateater)

PARIM MEESPEAOSA

Andres Raag – Annapurna (Tallinna Linnateater)

Helgur Rosenthal – Anna ja Erik (LendTeater)

Pääru Oja – Rocco ja tema vennad (Endla)

PARIM KOMÖÖDIA

Erik ja Anna – LendTeater

Piip ja Tuut ajavad võrseid – Piip ja Tuut Teater

Süüde – Eesti Noorsooteater

ERILISELT POSITIIVNE ÜLLATUS (19.07. 2024.a.)

Eerik Robert Ots – korralik kvaliteedihüpe kirjutamisel (peale Overtoni akent), eriti sõnamängud ja terviklikkus, ilma liigseta+autoritunnusena korduvate paroolide kasutamine, mis töötab – Salasõna Vanavara – Rapla Väikelinnateater

Emil Kallase valguskunst on nagu lavastus veel omaette selles lavastuses – Novecento – Tallinna Linnateater

Erik ja Anna – uskumatult soe, armas, eluliselt ehe ja humoorikas “Eesti oma romantiline komöödia” – LendTeater

Giselle, nagu seda kunagi varem näinud ei ole, seisuste vahe keelatud armastus on muudetud rahvuste vaheliseks keelatud armastusest. 2.vaatus võttis pahviks ja tõi korduvalt kananaha ihule, nii sisu, koreograafia kui ka tants – Rahvusooper Estonia

Hardi Möller – Lahenduste ministeerium (Eesti Noorsooteater) – pea tundmatuseni muutunud, pole varem Hardis sellist kameeleoni tabanud

Jan Ehrenbergi pisarad (ja sügavaleminek rolliga) ning kogu see multitalent, mis ühes monotükis lavale laotatakse – Novecento – Tallinna Linnateater

Jane Napp – nii vähesega annab lavastusele nii palju juurde oma (julge) mängulisusega, iga stseen, kus ta sõna saab (ja veel eriti siis kui tantsib!) on koomiline pärl – Kes kardab Virginia Woolfi? – Skene Katus Kunstile

Jan Kaus – ka sõnadeta dramaturgia võib olla nõnda äge – Piip ja Tuut ajajalus – Piip ja Tuut Teater

Juhan Ulfsaki ja Tallinna lavakooli 31.lennu värske lavastuslik kontseptsioon Ei usu!-ga. Kuigi dramaturgiliselt pisut laialivalguv, oli selles teatavat värskust ja katsetuslikkust, ent ka mäng mängus vormi huvitav isemoodi lähenemine

Jüri Tiidus – milline üllatavalt hea koomiline talent – Tuulte vallas (Viimsi Artium/Viimsi Kooliteater+Viimsi erinevad tegijad)

Kristjan Poom tegi õnnestunud lavastusdebüüdi, mis töötas nii lapsi kui täiskasvanuid naerutades, sh. pere pisimaid – Spaghetti – Piip ja Tuut Teater

Laura Nõlvak – Lahenduste ministeerium (Eesti Noorsooteater) – täiesti eriline karakteritabamus, tema pime naine oli nii ehe, samas isikupärane

Mängukohana nii sobilik Hopneri Maja diele ja selle osav kasutamine lavastuslikult (lav.Anne Velt) – Kes tappis trükkal Lackneri? – Ajateater

Piip ja Tuut ajavad võrseid Tallinna Botaanikaaias – milline äge mängukoht, mis muudab kogu teatrielamuse Sündmuseks suure S-ga!

Piret Jaaks – “Öökuninganna” päris kõige viimane puänt (“meemees”) – tõstis kogu dramaturgia väärtust vähemalt terve pügala võrra! Vaimustav!

Rasmus Kaljujärv – “Isad ja pojad” – mingi varasem draamalavastuste nö. “tehtud” mängulisus on kadunud. Siiras, uus, eheda ehk kõrvalmõjudeta mänguga Rasmus on selles lavastuses.

Rasmus Vendel “Kuninga käsk” – eriti just tema “Rasputini eelkäija”, mis kujunes üllatavalt vahvaks esimeseks profiteatrirolliks, arvestades isegi sedagi tohutut hüpet võrreldes eelmise, ehk hiljutise, üsna “plastmassist” Noorsooteatri Tistou (esikal tehtud) rolliga. Äge, kui veel hiljuti lennu lavakalavastuste üks nõrgimaid ilmutab end hoopis lennu (esimeste draama-profirollide) ühe tugevaimana

Renate Keerdi uuslavastus “Süüde” – pole lugu, aga püsib ilusti koos, sest on teekond ja iga põnevalt leidliku idee järel tuleb üha järgmine, jõudmata seda ootamagi hakata

Rocco ja tema vennad lavakonstruktsioon oma erinevate mängutasanditega ja MMAces tüüpide kaasamine ning kõik poksistseenid ägedad! – Rocco ja tema vennad Endla

Ugala ja Tanel Jonas-mõlemate “kullasoon” jätkub lavastusega Metsavend, mis lisaks nii meelelahutuse kui ka tõsielu ammutamisega väärtlavastuse lippu kõrgel hoiab, on sisukas ning täis nii lavastaja, näitlejatööde kui ka kunstiliste otsuste tulevärki

Uhkus ja eelarvamus (justkui) – kõigest 2 aastat tagasi UK parima komöödia Olivieri võitnud, on juba Eesti laval + terve lusti&mõnuga mängiv trupp! – Ugala

VAT Teater “Arm” julge teemakäsitlus läbi huvitava lavastuse

Vene Teatri õppestuudio-suure mängunaudinguga vilistlased ning ehe Brecht, unustamata teravat ja dünaamilist lavastust, mis raputab, aga lahutab ka meelt – Mann ist Mann – Vene Teater

Võimu võim – Võim teemana on kui Pandora laegas, aga uskumatult sidus tervik on suudetud sellest tekitada – Fine5 Tantsuteater

Aitäh, Danzumees!

Projekti toetavad Eesti Kultuurkapital, Elva Vald, COOP Elva, Eesti Teatri Agentuur, B Pluss Elva Raamatukauplus, Piletikeskus, Kultuuriaken, Elav Elva, Eesti Harrastusteatrite Liit, Elva Linnaraamatukogu, Taasrahastuskeskus, Tartu Uuskasutuskeskus.