SINU OTSETEE KOSMOSESSE

Mart Kivastik

On ammu teada, et meile teadaolev universum on meile kättesaamatu igas mõttes. Kuipalju me ka ei üritaks kosmoses edasi liikuda, kas siis teleskoopidega, matemaatika või füüsikaga, ükstapuha, mis meid selle juures  ka ei abistaks - me ei pea ju liikuma füüsiliselt, me võime seda teha vaimselt -, alati on tulemus sama. Meie ees avanev uus maailm on suurem kui see, mida me justkui tunneme, ja ka see on kaheldav. Kokkuvõttes ei tea me rohkem kui koopainimene. Võib-olla isegi vähem, tema vaatas taevale alt üles, meie juba arvame midagi teadvat, Einstein tegi otsa lahti. Me tunneme musti auke ja Linnuteed, me oleme justkui sammukese koopast välja astunud, aga see on näiline võit. Tõde on tõenäoliselt lõputu, nii et kuidas sa ka ei pingutaks, teadusega tõeni ei küüni. Kunstiga on rohkem lootust. Kunsti eesmärk on sama mis teadusel, me lihtsalt ei oska teda mõõta, aga see pole kunsti viga, ja kas alati peabki?

Viimase aja suurmaid pähkleid füüsikutele on tumeaine ja tumeenergia. Tumeaine moodustab 85 % ruumist, kuid inimene pole võimeline seda tajuma. Me oleme selle välja arvutanud, aga käega katsuda ega näha me seda ei suuda. Me teame midagi, mida me ei tea. Kunstiga on veidi sarnased lood, me ei oska teda veel kindlaks teha, kuigi arvutid juba maalivad ja kirjutavad ja „loovad“ muusikat. Jääb ainult oodata aega, kuni masin inimesest osavamaks muutub ja kriitikud ära petab. Mis arvatavasti pole kuigi raske. Kriitika hääletab tavaliselt selle poolt, mis on ilmselge, käegakatsutav ja sotsiaalne. Tumeainet kriitikud üldiselt pelgavad, nad ei saa sellest aru. Aga nad ei saa ka sellest aru, et kui saaks aru, siis poleks enam kunst, sest kunst ongi sellepärast kunst, et teda ei ole võimalik seletada. Kunst on sild tundmatusse. Tolle teine ots jääb igaveseks pimedusse ja seepärast ongi nii põnev. Mozart, Escher, minugipärast Pärt, nemad ammutavad otse kosmosest, nii nagu kunstnik tegema peabki. Kõik ülejäänu on näotegemine.

On kindlaks tehtud, et paljud kunstnikud on tegelikult seesama inimene erinevas kehastuses, näiteks Sophokles ja Faulkner, Beethoven ja Philip Glass, Chaplin ja Banionis, žanr ei ole määrav, nad on heleaine erinevad vormid erinevatel aegadel. Sellest on isegi meie enda Sirbis artikkel avaldatud („Veel üks Mozart“, Jean-Pierre Portier’ ettekanne Prantsuse Instituudis 5.12.2005. Sirp 27.01.2006). Heleaine ühendab meid kosmosega, ilma et peaks skafandrit ostma või laskma end kosmoselaeval külmutada, et kusagil universumi pärapõrgus ärgata. Ei mingeid rakette! Te olete kohal. Jumalaga on sama lugu. Umbes nagu kohvikuga, mis asub otse teie enda tänavanurgal, aga miskipärast tahaks ikka kaugemalt otsida, sest see enda oma on liiga lihtne, turistilõks. Aga tegelikult, mine ja ole!

Heleainest pärinev kunstnik ei saa aru, mis ta teeb, aga ta saab seda oma töödega edasi anda neile, kes teatud laineid suudavad vastu võtta. Võib öelda, et see on keeruline jutt, aga mis teha, see ongi keeruline jutt, heleaineni küünivad vaid osad meist, ülejäänud teevad midagi lihtsamat. Praeguse loo autorgi pole endas kindel. Loomulikult tahaks! Niisiis on vahekord umbes samasugune kui tumeaine ja tavalise maailma vahel. Heleaine ongi kunstimaailma tumeaine, võib oletada, et nad on üks ja seesama, kuigi avalduvad kord heleda, kord tumedana, olenevalt meelolust. Valev Sein on üks neist heleaine vahendajatest. Kunstnik on nagu kirik, keegi, kes asub inimese ja heleaine vahel. Üks töö kannab näitusel sama nime – „Heleaine“!

Valev Seina puhul on huvitav ennustada, selles mõttes, et ta on ennustamatu. Tartus Promenaadiviies on seekord juba tema kolmas näitus, eelmised olid 2013 „Oode“ ja 2016 „Tume valge“. Mõlemal korral suutis ta tulla välja piltidega, mida sa ei oodanud. Natuke nagu kvantmehaanika või mis? Hea raamatu või filmi tunnus ongi ettearvamatus, sa ei tea, mis järgmisel leheküljel kirjas on. Iga uus rida või noot on üllatav. Tavaline konstruktsioon, nagu arvuti seda suudaks teha, on alati etteaimatav, aga nagu juba Hesse ütles: … miski ei lase end raskemini sõnadesse vormida ega ole ometi midagi hädavajalikumat inimeste silme ette tuua kui teatavad asjad, mille eksistents küll tõestatav ega ka tõenäoline pole…

Midagi on Valev Seina töödes tuttavat ka, nad on ruumilised, neid saab  katsuda. Tema  tööde  pealkirjad  on  sama  põnevad  kui  tööd  ise  ja üsna „mittekunstilised.“ , vaikelusid ja madonnasid lapsega Valevi tööde hulgas ei ole. Aga on „Narkoos“. Kunstnik ise räägib sellest nii: „Oli aasta, kus ma erinevatel põhjustel veetsin mitu korda aega operatsioonilaual. Aeg, kui sinu olemasolust annavad teada masinate vilkuvad tuled ja viled, aeg, millest puudub isiklik visuaalne mälu. Töö ongi selle mälulünga täitmiseks, mälu loomiseks, töö aluseks on minuga operatsioonilaual läbiviidud toimingute kirjeldus.  Epikriis  on  sõna-sõnalt  maalitud  mitmes  kihis  lõuendile.“ Maali „Hoone“ loomisel on kunstnik kasutanud kolme herilaspesa, niisiis on see kolmekordne hoone.

Tänapäeva kunst kasutab ju maalimiseks kõike, mitte ainult õlivärve. Vales Sein näitab selles osas üles erakordset leidlikkust. Näituse nimiteose „Heleaine“ puhul on värvi asemel lõuendile kantud heleaine! See on valkjas kleepuv mass, mille pealispinnal ujub sadu spermatosoide. Kust otsast ka ei vaata, see on pauk. Kosmilisest vaatepunktist võib seda ka Suureks Pauguks nimetada. Muljetavaldav lõppakord erakordsele näitusele.