PÄRAST

“Pärast” liigub läbi vaiksete sisemiste nihete – hetkede, kus midagi on juba muutunud, kuid selle kuju alles hakkab nähtavaks saama.

Näitus ei jutusta üht kindlat lugu, vaid peatub seisunditel: märkamata jäämisel, äratundmisel, eemaldumisel, iseenda juurde tagasi jõudmisel. Inimfiguuride kõrval ilmuvad meremaastikud kui vahepausid, mälukihid ja hingamisruumid – kohad, kus sisemine kogemus ei vaja sõnu.

Need teosed ei otsi vastuseid ega selgitusi. Need liiguvad pigem kohalolu, vaikuse ja sisemise äratundmise piiril.

“Pärast” on ruum sellele, mis jääb alles pärast muutust.