Näitus on avatud 11.1.‒3.2. 2023.
Näituse töödes on saanud kokku käsitsi märgvilditud kihnu maalamba vill ja kaunilt disainitud tööstuslik bränditoode. Ühelt poolt värvimata maatoonides nüansirikas karusevõitu villane taust, teisalt värviline silepindne perfektse nüüdisaegse tehnoloogilise töötlusega tarbeese. Tööd on valminud Saaremaal siin kasvanud ürgtõugu lammaste villast ja teise ringi tekstiilsetest esemetest, millel on suurelt kirjas brändi nimi. Tootesildid on aga enamasti väga väikeses vaid luubiga loetavas kirjas või neis ei ole just palju informatsiooni. Olemuslikult sarnane, kuid täiesti erinev unikaalloomingu ja masstoodangu protsess on olnud näituse Made in Saaremaa inspiratsiooniallikas.
Kui tähtis on praegusele tarbijale toote päritolu ja kvaliteet, mille hindamine pärineb sajandite tagusest ajast? Tootski loodab Kevades, et püstol on ikka Tamasseri rauast, legendaarsest India terasest, mis Damaskuse linna kaudu keskajast peale Euroopasse jõudis. Praegu on teadlikul tarbijal kvaliteedi kõrval ilmselt oluline ka keskkonnakaitse, ressursikasutus, töötajate töötingimused jne. Kas tootesilt suudab seda kõike näidata? Või võtame nišitoote kaubamärgi. Disaineseme taga on idee autor ja teostaja. Sageli on kunstnik, disainer ja käsitöötegija ühes isikus nagu keskajal. Kuid nn rätsepaülikonna tegija vajab sageli ka abilisi. Kui palju sellest tahab teada tarbija? Kui palju on idee autor abijõududest valmis avaldama? Kui teostaja ei tohi sekkuda ega muuta algset ideed, siis kas tema isik on töö valmimisel üldse tähtis?
Kas laiem tarbijaskond on teadvustanud unikaaleseme ja masstoodangu olemuslikud erinevused? Ajal, mil tekkis tööstuslik tootmine ja konveierilt tuli odavat kaupa, sai käsitöö tegijast professionaalne uueaegne tarbekunstnik, kelle kallis unikaalne töö hakkas ebavõrdselt konkureerima odavate konveierilt tulevate esemetega. Me ei räägi siinkohal eriti kuulsatest kallistest brändidest, vaid lihtsatest igapäevastest esemetest. Miks osta käsitööd, kui maailm on muutunud väga väikeseks? Pole vaja oodata kaamelite tulekut siiditeel. Kõik on hiireklõpsu kaugusel. Ostjale oli ja on see eelkõige teadlikkuse, valikute ja võimaluste küsimus.
Ikkagi jääb õhku teema, kui suur peab olema tootesilt tekstiga Made in…, et kõik ausalt ära mahuks?
Erika ja Tambet Pedak
Erika Pedak (1948) on tekstiilikunstnik (lõpetanud ERKI 1985) ja tekstiiliajaloolane (lõpetanud TÜ 2007). Ta on töötanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppeprorektori ja tekstiiliajaloo õppejõuna. Praegu jätkab külalisõppejõuna Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias. [0][0]Kunstnik on aktiivne näitustel ja konkurssidel osaleja. Kahel korral on ta valitud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu poolt aasta tekstiilikunstnikuks. Alustanud loometeed gobeläänide kudumisega, on kunstnik pikka aega töötanud autoritehnikas, kasutades väga erinevaid materjale. Saaremaale kolimise ajast alates on Erika Pedak edukalt viljelnud märgviltimise tehnikat. Pojapere talus kasvavate kihnu maalammaste villast vaipade ja disainesemete viltimisest on innustunud ka poeg Tambet.
Tambet Pedak (1973) on sisearhitekt (lõpetanud EKA 2000). Ta on töötanud ARS Projekt OÜs. Aastast 2004 on ta tegutsenud vabakutselise loovisikuna oma firmas Luuk OÜ. Tambet Pedak on projekteerinud koostöös teiste sisearhitektidega või üksi paljusid interjööre nii avalikus ruumis kui eravaldustes, sh projekteerinud mõned eramud. Aastal 2006 oli Tambet Pedak Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia konkursi nominent. Koos Erika Pedakuga oli neil ühisnäitus Tartus 2001. aastal. Praegu elab ja töötab Tambet Pedak oma pere talus Saaremaal.
