Fred Jüssi loodusfotod jäästruktuuridest, Kalli Sein klaas.
R. Kokovkini foto näituse avamiselt.
Väike taasesitus 21 aasta tagusest näitusest Tallinna Linnagaleriis (Fred Jüssi fotod ja slaidid, klaasikunstnike klaas)
---
Jää ja klaas jäävad aegumatult oma pidevas taassünnis.
----
Aine tardunud olekud, talletanud endas hapra elu, vaikse liikumise, mis ilmutab end meile alles siis, kui ainesse süveneme. Näitus toob pinnale alateadvusliku osa vaimuga loodavas - püüab tuua inimese kunsti kaudu loodusele lähemale ja ka vastupidi – looduse kaudu leida kunstiloomingu tagamaid. Aitab märgata näiliselt lihtsate asjade keerulist ja kordumatut ilu. Kui oleme suutelised maailma taas lapsesilmadega vaatama, siis oleme tõestanud jää jäävuse seaduse - oleme suutelised märkama ammendamatut loomingulisust kõikjal meie ümber ning seda kogetud muljet eneses kandma ja säilitama.
2003 – 2024 Hiiumaa-Tallinn-Hiiumaa
Linnagaleriis 2003 aastal toimunud näituse muljetest alguse saanud mõttemäng Doris Karevalt ajalehes SIRP, 28.03.2003
Klaas, jää!
Kilgendavaid kilde
Fred Jüssi, Maret Sarapu, Tiina Sarapu ja Kalli Seina näitus "Jää, jää!"
Tallinna Linnagaleriis 2003
+
Gabriel Garcia Marqueze romaanis "Sada aastat üksildust" on mälu järgi üks koht, kus rändmustlased toovad leiduriharrastusega Josele kingiks suure kamaka jääd. Jose silmitseb seda uskumatuseja imetlusega ning
hõiskab siis: See on parim leiutis, mida ma kunagi näinud olen! Seda tuleks küll müüma hakata!
+
Klaasi ja jää seos - kui kõnekas kunsti ja elu allegooria! Ühisosaks on siin läbipaistvus - klaasis kajastuv jää; Looja looming, mis paistab läbi looja kätetöö. Haprus ja ajalikkus on omased mõlemale, nii jääle kui klaasile; nagu ka võime taassünniks. Ainult temperatuuritaluvus erineb.
+
Elu eeldab endastmõistetavalt õhku ja vett. Nagu surm võib olla elu vahevormiks, nii on ka jää oma tardumuses, mitmekesises, lõpmatult varieeruvas kristalsuses vaid üks õhu ja vee vorme; puhas looduse kunst.
+
Kõik elav algab udust ja lõpeb kristallis, sõnastas kunagi Kahlil Gibran - ehk ongi see osa elu tungist saada sõnastatuks, lõplikuks - korrakski tarduda kristalliks, et seejärel sulada taas, saada üheks elu lõpmatus voogamises?
+
Klaas-kehastab jää kujutluslikku igatsust olla igavene.
Üksildus sünnitab kunsti.
Liiga poeetiline, et olla tõsi.
+
Klaasjas, jäine - nendest sõnadest õhkub võõrastust, surma hingust. Ja ometi jahutab jää palavikku, hoiab nii toidu kui vaimu värske. Ja ometi annab just klaas - olgu prilli- või peegliklaas - võimaluse näha muudmoodi nähtamatut.
+
Keeles on olemas nii klaasjää kui jääklaasi mõiste. Esimene märgib enamasti kiretult osavõtmatut, peegelsiledat horisontaalpinda -yang? - , millel tähelepanematut ähvardab oht libastuda. Teine toob esile salapärase, varjelis-vihjelise, läbinähtamatu vertikaalpinna -yin? -, mille lummavat küütlust jääme tunnistama sellega silmitsi seistes. Nende kahe mõiste kohtumine saab alguseks lõpmatule hulgale seostele; loob ruumi.
+
Võibolla on see vaid valgus, mida mõlemad´väljendavad; valguse kõikvõimalikud kõnevormid, püüd tahkuda, et olla mõistetav materiaalses maailmas?
+
Fred Jüssi, Kalli Seina, Tiina Sarapu ja Maret Sarapu näitus kõnelebki ennekõike sellest kummalisest, kirkast ja otsekui võimaluste piire kobavast kevadvalgusest; hapral punarinna häälel.
Ja see väikese südame hõisk sulatab ühte nii jää kui klaasi, elu kui kunsti - kiirgavas märtsipäikeses, mis soojendab, annab jõudu ja lootust.
DORIS KAREVA
